Aruanne

Raporteerin. Kaks esimest päeva puhkusest on läinud täitsa plaanipäraselt. Eile käisingi Tirtsuga batuudimaal. Laps oli väga õnnelik. Mina istusin lihtsalt vaikselt diivanil ja ei teinud midagi. Kas see ongi puhkus? Ei usu, õige puhkus on ikka pintsli ja värvipotiga - ehk siis värvisingi seest poolt ära kõik Korviaia onni seinad. 

Kempsuehtius väga hoogsale ei läinud, aga siiski oli teatavaid edusamme - sai paigaldatud auguga istmelaud ja kuigi majakesel privaatsust andvaid seinu ei ole, siis vähemalt annab auk aimu maja tulevasest kasutusotstarbest. 

Ja õhtul alustasin pusle kokkupanekuga. Raamatu lugemiseni ei jõudnud, enne tuli uni peale.

Tänane päev on läinud ka plaanipäraselt. Lastevahetus toimus edukalt. Ainult õhtune tagasivahetamine ei toimunud. Aga sellest pole hullu. Absoluutselt pole vahet, on sul kolm või neli last kodus. Eriti kui nad üksteist ise lõbustavad ja veel parem, ise süüa ka teevad.

Maja värvimisega ületasin isegi plaani. Lausa kolm külge sai värvitud. Neljandat ei saanud värvida, sest juhend ütleb, et otsese päikesevalguse käes ei tohtivat värvida, aga ma ei jõudnud ära oodata, et päike maja taha läheks. Tõsi, seda vist ei jõuagi ära oodata. Kui just öösel värvima ei lähe. Ilmselt peab lootma lihtsalt pilves ilmale. 

Lisaks sai maja seest ka veel korra üle võõbatud. Täiesti plaaniväliselt. Kogu meisterpintseldaja au ei saa ma küll endale võtta. Mul oli üks tööta kiviaialaduja ka abis. Kempsuehitus läks ikka väga aeglaselt. Ühelt poolt sai peaaegu voodri peale. Nii et läänetuulega saab tuulevarjus pissida.
Aga neljapäeval võtan piitsa kaasa ja siis ei saa Mps enam looderdada ja loodust imetleda. Tuleb tööd rabama hakata! Kemps peab valmima!

Ahjaa, pusle sain kokku!

Plaanimajandus

Muide, mul algas väike puhkus. Siin on minu puhkuseplaan:

Esmaspäev - käia Tirtsuga batuudimaal ja siis värvida ära kõik Korviaia onni seinad (seest poolt). Loota, et Mps liigub kempsuehitusega hoogsalt edasi. Õhtul panna puslet kokku või lugeda raamatut

Teisipäev - vahetada Tõruke topelt Täpikese vastu ja siis minna ja värvida vähemalt pool Korviaia onnist väljast poolt (kui ilm lubab). Õhtul vahetada topelt Täpike Tõrukese vastu tagasi.

Kolmapäev - kuna nii palju on juba puhatud, siis on aeg teha väike puhkepaus puhkusest ja veidi tööd teha. Üleminek ei tohi olla nii järsk.

Neljapäev - värvida teine pool onnist väljast poolt (kui ilm lubab). Plaksutada piitsa, et ka kempsuehitus edeneks. Plaanida põrandakatte soetust. Mõelda, et kuidas küll nõlvakallet määratakse.

Reede - Käia Mpsile närvidele, et aeg oleks korstna peale mõtelda. Mõtlemise peale läheb vähemalt 3 päeva (aga kõigepealt tuleb ta mõtlema saada).

Laupäev - Koristada ja küpsetada, sest külalised pidid tulema.

Pühapäev - nutta lahinal, et kuhu mu puhkus kadus.

Kevadtööd

 Jälle on blogis ebaloomulikult vaikne. Kuigi tegelikult on siin täiesti tavapäraselt vaikne. Aga no tõesti, kellel on sellisel kenal kevadel aega toas istuda ja klahve klõbistada. Vaja on selle kevade esimesi liblikaid (kollaseid) taga ajada või Harilaiul kevadist kontrollkäiku teha või Korviaias seinu värvida. Ja need aiatööd! Nagu te ilmselgelt teate, ei ole ma mingi rohenäpp, aga siiski - rohisin kõnniteed ja istutasin isegi 5+1 võõrasema maha! See on vist minu aianduslik rekordsaavutus. Tõsi, ma ei tea, kas need ka ellu on jäänud. Homme kontrollin üle.

Karjääripöörasus

 Täna oli mul üks kummaline töökõne. Minu blogi pikaajalised lugejad teavad, et märtsi lõpp on minu "lemmikaeg", sest siis saan palju kõnesid maamaksu teemadel. Vanasti sain enamjaolt sõimata selle eest, et topin valimatult maksumaksjate raha oma taskusse. Viimasel ajal on sõimamist vähem. Sel aastal olen seoses muudatustega koduomaniku maksuvabastuses saanud inimesi rõõmustada, et neil polegi maamaksu ja mind on hea töö eest lausa kiidetud ja tänatud. Mitte et ma oleks toonast sõimu ega praegust kiitust kuidagi ära teeninud. Kõik otsused on selgelt minust kõrgemal tehtud. Mina olen kõigest sõnumitooja.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest telefonikõnest, kus üks maaomanik soovis teada oma maamaksu summat. Selles pole midagi kummalist. Sai oma summa teada ja siis tuli ootamatu ettepanek: "Teate, ma annan teile oma PIN-id ja võtke ise vajalik summa mu Swedbanki kontolt!"

Ma tundsin end nagu mingi netipettur, kes üritab inimeselt PIN-koode välja petta. Järgmine mõte oli, et loodetavasti ei satu päris petturid selle inimese peale. Kolmas mõte oli, et äkki olen vales ametis ja mul on loomulik anne inimestelt PIN-e välja pressida. No kui küsimatagi pakutakse, mis võiks saavutada siis kui küsiksin! 

pilt pärit pildiloomaaiast

Kena kevade on käes

 

Täna oli kohe füüsiliselt tunda, et kevad saabus. Päike soojendas nii mõnusalt ja linnud laulsivad ja endalgi tuli tahtmine kaasa hõisata. Lasen siiski proffidel laulda. Kuulake Täpsi! 

Ma laseks tal otse laulda, aga viisin ta Pärnusse (laulma), nii et peate leppima 9 aasta taguse etteastega. Või jah, keda ma lollitan. Nagu mul õnnestuks teda praegu veenda, et oleks hea mõte ronida kivile ja laulda seal kevadest, et ma saaks oma blogis eputada...

Tööving

Meil otsitakse tööle uut ametnikku. Vana leidis, et ta on sellisteks lollusteks liiga vana ja sünnipäevatordil olevate küünalde arv kinnitas, et ongi piisavalt vana, et vanaduspensioni ettekäändel kontoritolm kingadelt pühkida. (Lisaks kirjavigadele on siin blogis ka ebaloomulikud sõnakordused kõik taotluslikud). Kuna mind on arvatud värbamiskomisjoni, siis tutvusin esitatud CV-de ja motivatsioonikirjadega ja tekkis mõte, et võiks ise ka kandideerida kuhugi. Ja kui ma kandideeriks, siis kas ma oleks tõsiseltvõetav kandidaat või lükataks kohe kõrvale kui sobimatu.

Mul saab täpselt kahe nädala pärast täis 18 aastat selles ametis (mõningate titepausidega). Selle ajaga jõuab vastsündinu täisikka, aga mina ei ole kuhugi jõudnud. Mitte, et ma oleks loomult väga ambitsioonikas või et mul oleks olnud mingid erilised sihid silme ees. Kaugel sellest. Ja kui päris aus olla, siis ega minu ametiredelil ei olegi (vähemalt selles organisatsioonis) rohkem pulki, kuhu tõusta, sest kõrgemad ametikohad vajavad juba isikuomadusi, mida mul ei ole ja mida ma ka ei igatse.

Nii et lagi käes?

Sõber ütles, et kui pole soovi karjääriredelil horisontaalselt tõusta, siis võiks panustada vertikaalsele arengule. Mul on aga tunne, et mul ei ole toimunud siin mitte vertikaalne areng, vaid lihtsalt laialivalgumine. Ja see mulle ei sobi. Kui teemad lähevad juba liialt laiaks, siis ei suuda ma end ennast rahuldavas ulatuses kurssi viia ja see ärritab mind. Ja siis ma olen kuri. Kuri olen ma ka siis, kui minult oodatakse rohkem kui ma pakkuda suudan. Või on asi hoopis selles, et ma tunnen, et pean tegema rohkem kui minu ametiülesanded on ning täitma kellegi teise puudujääke. Ja kui ma siis sellega hakkama ei saa, siis olen jälle kuri. Ja eriti tige olen ma siis, kui räägitakse, et midagi peaks tegema ja siis ei tehta ning järgmisel korral räägitakse, et peaks midagi tegema, aga ikka ei tehta. Ja nii edasi ja nii edasi. Mulle see kuidagi ei sobi. Ma tahaks iga korraga vähemalt väikese sammukese edasi liikuda. Ja kriitikat võtan ka väga isiklikult. Isegi kui see on üldine või võib-olla hoopis kellegi teise pihta suunatud.

Ma vist üldse kipun tööd liiga isiklikult võtma. 

Igatahes viimasel ajal tunnen, et olen muutumas (või juba muutunud???) kibestunud ametnikuks ja kurjaks kolleegiks. Aga võib-olla on see hoopis seepärast, et ma töötan kiitusel ja ammu pole keegi öelnud, et tead, Maailmaparandaja, aitäh hea töö eest, sa oled meil asendamatu! Aga äkki polegi, võib-olla lihtsalt kujutan ette, et oma pikaajalise tööga olen taganud valdkonnas stabiilsuse ja hoidnud kiiruse ja korrektsusega taset kõrgel. Võib-olla räägivad suletud uste taga, et parem oleks kui ma ka ära läheks. Pensionini on muidugi veel miljon aastat aega. Nii et ikka CV-d kirjutama.

Üks on kindel, kui ma peaks mõnele kohale kandideerima, siis selle blogi siin pean küll maha vaikima, muidu saan kohe psüühiliselt labiilse veidriku sildi külge.

Minu pere ja muud klounid

Pühapäeval toimus suur klounide kokkutulek. Ma pole end kunagi eriti tõsiseltvõetavaks pidanud ja punane nina on mul juba genoomi kirjutatud, nii et tundsin end kokkutulekul väga koduselt. Seda enam, et kõik minu lähimad sugulased olid samuti seal. Üks naljakam kui teine. Tundub, et klounigeen on dominantsete omadustega.

Pildistasin kõik sugulased üles ja muutsin telefonis nende profiilipildid ära. See oli muidugi viga, nüüd on seal terve kari kloune ja saa sa siis täpselt aru, kes neist helistab.

Pildil on parima kostüümi auhinna võitja! Kuigi tegelikult oli konkurents väga tugev ja ma kahtlustan, et võit tuli lihtsalt sellest, et ma mõjusin tõeliselt hirmutavalt ja nad lihtsalt ei julenud minu nime mitte kirjutada. Pole ju vaja, et selline unenägudesse kummitama tuleks.