Narvali piñata

 Nõuti pilti. Ega ma kade pole.

Aasta raskeim päev

 Nii, selle aasta kõige keerulisem päev on üle elatud. Tirtsu sünnipäev! Mõtlete kindlasti, et mis saab olla keerulist ühe 6-aastase väikese armsakese sünnipäeva tähistamises? KÕIK!

Oh ma ei teagi kohe kust alustada.  Ettevalmistustest muidugi. Ega Tirts pole mingi leplik laps, kaugel sellest. Tal on väga selge nägemus sellest, milline üks sünnipäev välja peab nägema. Sel korral arvas ta, et võiks teha mereteemalise peo. Nõudis narvalikujulist pinjatat, pallimerd ja šokolaaditorti. Lisaks nikerdasin talle narivoodist mereteemalise koopa (helendavate merekarpidega).

Lisaks tahtis ta külla kutsuda peaaegu et terve lasteaia. Mõningaste läbirääkimiste tulemusel piirduti siiski vaid rühmatäie lastega. Te ikka teate, et me elame väikeses päkapikumajas, kuhu omagi pere hästi ära ei mahu. Oktoobris aga ei saa õuepidustustele loota. Selgi korral oli väljas pigem purgaalaadne toode. Seega tuli kogu see kamp ja pallimeri kõik majja mahutada. Pallimeri oli nii suur, et ei mahtunud tuppa äragi, nii et tuli loovalt läheneda.

No ja mida need 5-6 aastased söövad? See on alati õnnemäng. Tegin igat sorti toitu alustades köögiviljakangidest ja lõpetades võileibade ja pirukatega. Panin ka paar kaussi krõpse lauale, no et kui muud ei sööda, siis seda ikka. Etteruttavalt võin öelda, et krõpsud jäid peaaegu puutumata, kõige populaarsem oli lillkapsas (toores, isegi dipikastet ei tahetud) ja kaneelirullid. Valdav osa toidust jäi lihtsalt järele.

Ma mingeid kloune ja õhtujuhte ei tellinud, aga Täpike oli valmis näomaalinguid tegema. See oli hea. Esiteks istusid lapsed sel ajal paigal ja ei jooksnud mööda maja amokki ning teiseks tulid tal näomaalingud päris hästi välja! Kahjuks sai ta seega vaid ühekaupa lapsi rajalt maha võtta. Ülejäänud tormasid ikka nagu metsalised ringi. Ma süüdistan pallimerd - see ajas nad lihtsalt pöördesse. No ja siis loomulikult tekkisid kokkupõrked ja koguaeg tuli keegi kaebama, et kasvataja-kasvataja, see või teine lõi/tõukas/tegi haiget. Oeh, ma ei ole kasvataja ja pole läbinud pedagoogilist koolitust, kuidas väikeste põrgulistega hakkama saada. Kõige keerulisem oli muidugi minu pisikese Tirtsuga, kes oli tõeline sünnipäeva draamakuninganna. Mitu korda jõudis oma näomaalingu maha nutta. "Mina olen sünnipäevalaps! Miks keegi mind ei kuula! Aaaaaa!" Nii palju draamat! Pärast muidugi teatas, et tal oli väga tore sünnipäev...

Ma oleks küll vajanud pärast klaasikest (või pudelikest) kangemat kraami närvide rahustamiseks.

Aga teisest küljest oli muidugi tore näha, ka kuidas Tirts rõõmustas külaliste, kingituste, kaunistuste ja pallimere üle!

Nüüd on see õnneks läbi. Kahe nädala pärast on Tõrukese sünnipäev, aga see on juba palju lihtsam korraldada. Koristama ja süüa tegema peab ikka, aga kasvatajat ei pea vast mängima! Ja tema puhul võib kindel olla, et mingeid korraldatud tegevusi ta ei taha. Ilmselt ei taha isegi pinjatat.

Pinjatade tegemist tuleb muidugi veel palju ette. Peaaegu et kõik väikesed lapsed Tirtsu sünnipäevalt olid kodus emadele-isadele rääkinud, et nad tahavad endale ka kommisadu sünnipäevaks. Nii et tuleb mu OÜ PPP (Pille Purunematud Pinjatad) ära registreerida ja hakata kaugete kultuuride kombeid kodumaal juurutama. Lähen nüüd firmale kodulehte tegema.  Mis te arvate, kas sloganiks sobiks: „Pille Purunematud Pinjatad – iga pidu vajab veidi vägivalda.“

Ikka tervist ka!

 Alates 40. sünnipäevast on mul iga aasta lisandumisega tekkinud uus tervisehäda. Tõsi, mõned neist on jälle ära kadunud, aga reegel on see, et iga sünnipäev tuleb uus.

Ootan hingevärinaga, mis siis täna lisandub. Pea on hommikust saati valutanud. Ei teagi, on see nüüd sümptom või lihtsalt ootusärevusest tulenev pingevalu.

Aga muidu on elu kirju vahtraleht!

Keegi on mind salaja maalinud. Nii soeng kui suhtumine on õiged.

Loomad elutoas

No on mul alles liigirikas elukoht. 

Eile näiteks läksin õhtuhämaruses koerale süüa andma. Kuudist kostis tuttavlikku pobinat ja teadsin juba, et seal on siil. Pilk kuuti kinnitas aimdust - siil vaatas säravsilmil vastu. Tõstsin siis siili koos koera toidukausiga välja, aga suur oli mu üllatus kui vastu helkinud "silm" jäi kuuti. Täpsemal uurimisel osutus see hoopis jaanimardikaks. Ma olen elus vist korra vaid varem jaanimardikat näinud ja saartel mitte kunagi. Ja nüüd siis oma koera kuudis! Ja sugugi mitte jaanipäeval, vaid keset septembrit!

Täna aga koperdasin sõna otseses mõttes kärnkonna otsa. Jalutas teine pesunööri all. Samal ajal aga kasutas siil võimalust ja pressis end meie verandale. Kass magas verandal pingi peal, siil podises pingi all.

Täpikesele jalutas täna koduteel põder vastu, aga eile võis meie tagatoas kohata muusikuid. Rikkalik fauna meil!

Ketsid ketšupiga

11 paari jalatseid!

Just nii palju ostsime selleaastasel koolialguse osturetkel. Võite arvata, kas oleme nüüd pankrotis või mitte. Aga pole hullu nälga me ei jää. Kõik vanad ketsid võib ju ära hautada ja nahka pista. Ohtra ketšupiga läheb ehk kõik alla.

AI nägemus meie perekondlikust õhtusöögist

Muidu on aga vahepeal olnud kiired ajad nagu ikka. On kõvasti ehitatud, natuke ringi reisitud. Tähistatud 15. pulma-aastapäeva, nõrkemiseni koristatud ja vahepeal käisin isegi tööl :D

Küsi spetsialistilt!

Eile oli meil Tirtsuga sõnavahetus toitumise teemadel. Mina tahtsin, et ta sööks kõigepealt soolast toitu ja siis saaks magustoidu, tema tahtis alustada (ja lõpetada) magusaga. Jäin endale kindlaks, mispeale Tirts karjus veidi mu peale, jooksis õue ja jätkas seal pahandamist. Häält oli tuppagi kuulda. Kellega ta seal täpselt rääkis, ei tea, aga üks hetk tuli tuppa, ise püha viha täis, silmist vesi purskumas ja teatas:

"Emme, minu toitumisnõustaja ütles, et alati ei tohi soolast enne magusat süüa!"

Ma ei osanud selle peale muud teha kui naerda. Ilmselt käiski õues toitumisnõustajaga aru pidamas. Nüüd jääb vaid välja uurida, et kes meie kodakondsetest on endale toitumisnõustaja paberid teinud. Koer? Kass? Siil?

Siil üritas küll üks öö tuppa trügida. Oli teine verandale tulnud ja podises nurgas toitumisalaseid instruktsioone...

Maahaige

Käisin ükspäev murutraktoriga õunaaias (no et õunte valmimise ajal ei peaks viimaseid rinnuni rohust otsima). Võeh. Sõitsin vist oma tund aega edasi tagasi ja ringiratast ümber puude. Lõpuks oli süda nii paha, nagu oleks paadikesega tormisel merel loksunud. Võeh. Selleks peab mina olema, et kuival maal merehaigeks jääda. Või on see maahaigus.

Päris kõike niidetud ei saanud (sest paha hakkas, noh), aga üsna suure platsi küll. Oleme nüüd juba ei tea mitu aastat seal ragistanud ja võsa võtnud. Ma ütleks, et peaaegu pool aiast on juba murutraktoriga niidetav (tõsi, terad peavad küll kõige kõrgemas asendis olema, aga asi seegi). 

Kirsse korjasin ka. Neid, mida ema-isa polnud ära korjanud. Ilusad tumepunased ja mahlased. Nämm.